Facebook’i fenomen

Ikka ja jälle kirjutab keegi midagi Facebook’ist. Kes ennustab suurt tulevikku, kes kiiremat või aeglasemat kadu. Tänane Aäripäev vahendab Ironfire Capitali asutaja ja analüütiku Eric Jacksoni arvamust, et vähem kui 10 aastaga on Facebook kui mitte kadunud, siis muutunud marginaalseks ettevõtmiseks. Nojah…

Facebook on üks fenomen küll. Alguse saanud tudengite ajaviitetegevusest, on see aja jooksul kasvanud suureks ettevõtmiseks. Tänaseks haldab kogu seda keskkonda eraõiguslik äriühing Facebook, Inc. Ja need, kes selle kunagi käima lükkasid, on rikkaks saanud. Tõenäoliselt siis, kui asjaga Harvardis algust tehti, ei arvanud tegijad ise ka, et Facemash’ist midagi taolist tuleb. Kuum või mitte…

Tänaseks on sellel suhtlusportaalil üle 900 miljoni aktiivse kasutaja (ilmselt on see küll kontode arv, tegelikke erinevaid isikuid võib siiski vähem olla), järelikult on ilmselt piisavalt kuum. Jah, õnneks ei ole see keskkond lihtsalt “Hot or not” värk. Kui Facebook oleks lihtsalt kellegi hindamise teed läinud, siis ilmselt pole sellest iial nii suure kasutajate arvuga keskkonda saanud. Inimesed kirjutavad siia igasuguseid asju: kus nad käisid, mida tegid, mida mõtlesid jne. Mis mind veidi murelikuks teeb, on tõsiasi, et Facebook on otsustanud kogutud info rahaks teha – küsimata, kas see kasutajatele ka meeldib. Hm, ja mulle ei maksa ka keegi dividende selle info pealt, mis mina Facebook’i pannud olen 🙁 Ilmselt küll olen minagi Facebook’i kontot luues nõustunud teatud reeglitega – aga ma pole neid reegleid isegi korralikult läbi lugenud. Nii et ikka ise süüdi. Ja nüüd on mu andmed võõras serveris võõraste inimeste kontrollida võõra riigi territooriumil. Kui nende andmetega – mis ma ise olen ju sinna üles pannud – otsustatakse midagi ette võtta, siis ma ei saa sinna midagi teha. Ja mida rohkem inimesed oma andmeid Facebook’i panevad, seda rohkem on Facebook, Inc. osanikel võimalust teenida ja seda kindlam on, et Facebook ei kao, vaid hoopis kasvab. Sest väärtus on just see info, mida mina ja sina sinna paneme – mitte keskkond iseenesest.

Ma ei tea, mis Facebook’ist saab. Võib olla tekib mingi tegija, kes teeb veel parema asja. Võib olla see tegija seljatab Facebook’i, võtab need 900 miljonit kasutajat üle ja me unustame Facebook’i ning jookseme uue tegija järele. Olgu kuidas on – mina arvan, et parem on võtta aega rohkem päriselus elamiseks, postitada vähem suhtlusportaalis ja rääkida rohkem silmast silma. Ja parem, kui minu privaatset infot liiga palju võõrastes serverites ei ole: parem karta kui kahetseda, nagu vanasõna ütleb. Mine tea, kus turul nad seda infot ühel päeval müüvad…

Lapsed ja vits

Eile oli jälle AK’s mõte, mis mulle natuke arusaamatuks jääb. Umbes et laste füüsiline karistamine olevat igal juhul vägivald laste kallal. Ja et selle suhtes peaks ikka täielik nulltolerants olema – lihtsalt ei tohi füüsiliselt karistada ja kõik. Seda kinnitavad otsekui ühest suust paljud, sealhulgas õiguskantsler ja lasteombudsman Indrek Teder. Ma usun, et me kõik oleme näinud ülekäte läinud lapsi, kellele miski ei mõju. Küllap on paljudele tuttav karikatuur, kus lapsevanemad pärivad õpetajalt aru oma võsukese halbade hinnete kohta (ja see võsuke ise kuulab seda naerul näo ja kummis rinnaga pealt). Vanasti pidi ikka võsuke ise halbades hinnetes süüdi olema ja neid selgitama, nüüd  aga on lapse laiskuses süüdi õpetaja… AK rääkis sealjuures veel uuringust, mis justkui näitab, kui halb on meil laste olukord (koolikiusamine, ebaõiglased hindamised jms). OK, nõustun ses osas, et VÄGIVALDA laste suhtes ei tohiks kasutada. Tegelikult ei tohiks vägivalda üldse kasutada, ükskõik kelle suhtes. Ainult – kas igasugune füüsiline (või ka mittefüüsiline) karistamine on kohe vägivald? Vanarahvas on ikka arvanud, et “Liha ei kõlba soolata ja lats ilma vitsata” ja “Vili ei kasva vihmata, lats ei ilma vitsata”. Ja samuti et “Sõna om valusamb kui vits”. Lausa sellinegi sõna on, et “Mida armsam laps, seda kibedam vits”. Jah, loomulikult, vanasõna ütleb ka seda, et “Lahke sõna aitab rohkemb kui vits” ning et “Hea laps kasvab vitsata”. Kindlasti on see parem, kui lapsele saab asjad selgeks teha rääkides: selgitades ja veendes. Paraku on senine ajalugu näidanud, et alati ei saa asjad selgeks rääkides, ikka on aeg-ajalt üks kerge vits efektiivsem kui mitu tundi veenmist. Lapsed taipavad üsna ruttu, et neil on õigust ülearugi – ja siis, kui sellised lapsed suureks kasvavad, on väikestest probleemidest saanud suured probleemid. Leian, et laste kavatamist ei saa üheselt seadustega paika panna, kusagile peab jätma vanematele otsustusruumi, mis täpselt tema lapsele õigeks kasvatuseks vaja on. Mõistlik, armastusega vits ei ole vägivald. Aga vihaga öeldud sõna võib olla oluliselt hullem vägivald kui vits. Jätkem ometi mõnedki asjad seadustesse raiumata ja uskugem: enamus inimesi pole üldse rumalad, nad oskavad oma lapsi kasvatada just nii, nagu see kohane on.

Blogi ja Facebook’i sidumine

Paar päeva tagasi installeerisin endale uuesti blogi. Just nimelt endale – ma ei kasuta võõrast serverit blogi pidamiseks, vaid ikka enda oma. Aga kes see ikka mu nurgatagusesse blogisse sattuma peaks? Kui ma tahan, et keegi seda märkaks, tuleb blogi siduda sotsiaalvõrgustikega. Niisiis sidusin selle Facebook’iga. Nüüd peaks see, mida ma blogisse kirjutan, olema nähtav ka Facebook’is minu lehel. Võimalik, et nüüd muutub mu Facebook’i leht veidi aktiivsemaks ka. On ainult üks asi, mida ma tahan veel lisaks selgeks saada: kuidas kirjutada blogisse nii, et see EI LÄHE kohe Facebook’i?

Pada ja katel

Vaatasin täna AK’d. Priit Toobal rääkis oma võimalikust tagasiastumisest. Aga et teeb seda vaid siis, kui ka mõned teised – Kristen Michal ja Ken-Marti Vaher – samuti tagasi astuvad. Elu on ikka huvitav siin Eestimaal. Põhimõtteliselt ju võib seda mõista nii: “Olen küll valesti teinud. Aga tunnistan seda vaid siis, kui teised ka tunnistavad”. Pean siinkohal kinnitama, et mina ei tea, kes mida tegelikult teinud või tegemata jätnud on. Kui aga keegi tõesti on seadust rikkunud ja seda rikkumist varjanud, siis minu meelest pole vahet, kas teised ka seda iseenda kohta tunnistavad või mitte. Kui Toobal tõesti on seadust rikkunud, siis aus ja eetiline oleks sel juhul ise algust teha ja tagasi astuda, sõltumata sellest, mida teised teevad. Kui poliitiku ausus ei sõltu enam temast endast, vaid teistest inimestest või muudest välistest asjaoludest, siis ei saa sellist poliitikut ju kunagi usaldada. Tundub, et üsnagi arvestatav hulk meie valitud saadikuid ja muid poliitilisi tegelasi käituvad täpselt samal viisil. Aga eks tean omadest kogemustest, et enese puhastamine ongi kõige raskem – palju kergem on teiste pindudega tegelda…

Tere-tere!

Tere tulemast WordPressi. See on sinu esimene postitus. Muuda seda või kustuta see ning alusta blogimist! – Just niimoodi algab uue WordPressi installeerimise järel üks blogileht. Ma ei kustuta seda postitust – las ta jääb siia. Aga ühtlasi siiski üritan nüüd blogida. Vaatame, mis selles tuleb.