Kõik muudkui räägivad brexit’ist. Et mis nüüd küll saab brittidest või mis saab euroliidust. Või kuidas ja mismoodi see brexit ikka päriselt toimub.
Maailm on kahtlemata igati seotud. Ükskõik millises liidus olles või ka püüdes üksi hakkama saada ei pääse niikuinii ükski riik suhetest teiste riikidega. Ja suhteid riikide vahel reguleerivad ju ikka lepingud. Kui keegi peaks Euroopa Liidust lahkuma, siis polegi ju muud, kui vaja lepingud üle vaadata ja leida uues olukorras taas mõlemale poolele kasulikud lahendused. Muidugi tähendab see lepingute vajadust leida lahendust esilekerkivatele probleemidele.
Ega Euroopa Liit ka praegu probleemidest vaba ole. Tegelikkuses näeme üsna sageli, et iga riik püüab ikka seda teha, mis just sellele rahvale kasulikum on. Loogiline – ja ka õige. Minagi ootan, et eesti valitsus teeks seda, mis eestlastele parim on. Euroopa Liit on väga eripalgeliste ühiskondade kogum. Seda polegi arvatavasti võimalik mõistlikult hallata, kui püütakse kõiki Soomest Maltani ja Rumeeniast Portugalini täpselt samade reeglitega arvestama panna. Kuna tegelikult on inimesed selles ühenduses ikka väga erinevad, siis samad reeglid kõigile põhjustavad tegelikult pingeid ega pruugi sisuliselt olla ei õiged ega õiglased.
Isiklikult usun, et väiksemaid, ühetaolisemaid rahvusriike on tegelikult parem valitseda. Ja kui need rahvusriigid suudavad omavahel mõistlikud lepingud sõlmida ja neist ka kinni pidada, siis ongi hästi. Väga suured süsteemid muutuvad lõpuks hoomamatuks ka neid süsteem juhtima seatud inimestele. Ja siis juhtuvad asjad, mida keegi ei oota.
Nii et lõpuks pole ju hullu lahti midagi – vähemalt pole mu meelest miski hullem kui see oli ennegi. Sest jamasid jätkub nii EU sees kui väljas ning eriti segane on seis piiridel…