Tarmo blogi

Kõik muudkui räägivad brexit’ist. Et mis nüüd küll saab brittidest või mis saab euroliidust. Või kuidas ja mismoodi see brexit ikka päriselt toimub.

Maailm on kahtlemata igati seotud. Ükskõik millises liidus olles või ka püüdes üksi hakkama saada ei pääse niikuinii ükski riik suhetest teiste riikidega. Ja suhteid riikide vahel reguleerivad ju ikka lepingud. Kui keegi peaks Euroopa Liidust lahkuma, siis polegi ju muud, kui vaja lepingud üle vaadata ja leida uues olukorras taas mõlemale poolele kasulikud lahendused. Muidugi tähendab see lepingute vajadust leida lahendust esilekerkivatele probleemidele.

Ega Euroopa Liit ka praegu probleemidest vaba ole. Tegelikkuses näeme üsna sageli, et iga riik püüab ikka seda teha, mis just sellele rahvale kasulikum on. Loogiline – ja ka õige. Minagi ootan, et eesti valitsus teeks seda, mis eestlastele parim on. Euroopa Liit on väga eripalgeliste ühiskondade kogum. Seda polegi arvatavasti võimalik mõistlikult hallata, kui püütakse kõiki Soomest Maltani ja Rumeeniast Portugalini täpselt samade reeglitega arvestama panna. Kuna tegelikult on inimesed selles ühenduses ikka väga erinevad, siis samad reeglid kõigile põhjustavad tegelikult pingeid ega pruugi sisuliselt olla ei õiged ega õiglased.

Isiklikult usun, et väiksemaid, ühetaolisemaid rahvusriike on tegelikult parem valitseda. Ja kui need rahvusriigid suudavad omavahel mõistlikud lepingud sõlmida ja neist ka kinni pidada, siis ongi hästi. Väga suured süsteemid muutuvad lõpuks hoomamatuks ka neid süsteem juhtima seatud inimestele. Ja siis juhtuvad asjad, mida keegi ei oota.

Nii et lõpuks pole ju hullu lahti midagi – vähemalt pole mu meelest miski hullem kui see oli ennegi. Sest jamasid jätkub nii EU sees kui väljas ning eriti segane on seis piiridel…

Kuulan ikka raadiot ja vaatan uudiseid. Tänane tuline tema on meie rahandusministri Jürgen Ligi sõnakasutus. Rahandusminister ise võttis küll oma sõnad FB lehelt tagasi ja postitas vabanduse, kuid loomulikult on lendulastud sõnad juba mitmete poolt tsiteeritud – näiteks Postimees, aga kindlasti ka teised portaalid. Ja nii ongi, et väljaöeldud sõna enam tagasi ei kutsu – see elab juba oma elu. Just seetõttu hoiatab Piibel, et sõnadega tuleb ettevaatlik olla. Aga samuti kinnitab Jumala Sõna sedagi, et iga inimene on ekslik – ja seda sageli just oma keelepruugis. Nojah, too kuulus “Foorum”, kus riigieelarve üle arutleti, läks lõpuks tuliseks. Saatejuhtki jõudis ära nimetada, et suudeti ikka napilt enne saate lõppu rahandusminister vihale ajada. Ning siis juhtuski, et hr. Ligi kirjutas nii, nagu poliitiliselt polnud korrektne kirjutada. Nii et minu arvamus on, et ei ole ilus kogu süüd üksnes ühe inimese kraesse kirjutada. Osa süüd on nendelgi, kes nimme asja teravaks ajasid.

Aga tegelikult pole see praegu mu jaoks kõige olulisem. Mõtlen hoopis sellest, et kas Ligi tõesti ütles midagi ääretult solvavat? Kohe midagi nii hullu, et isegi president ei pidanud paljuks noomima hakata? Jah, nagu rahandusminister isegi tunnistab, tulid sõnad ehk liiga kiirelt ja mõtlematult ning polnud just kõige paremini valitud. Samas, mina mõtlen: kas see, mida Ligi ütles, on SISULISELT vale? Kui uskuda Wikipediat, siis on ju austatud haridusminister sisserändaja poeg, see on ju tõde. Minu meelest pole kellelgi vaja oma päritolu häbeneda. Pigem võiks Jevgeni Ossinovskit paljudele teistele sisserändajatele ja nende lastele eeskujuks tuua: riigikeelt on võimalik küll vägagi hästi ära õppida. Roosa erakond? Kas see pole mitte SDE värv? Jah, olen nõus küll, et ega Ligi väljendus ilus ei olnud. Aga nõustun ka Ligiga – praeguse haridusministri eesti keel on suurepärane. Vähe on nii hea eesti keelega eestimaalasi, kes ise pole rahvuselt eestlased. Arvan, et paljud eestlasedki ei oska eesti keeles nii ilusasti rääkida kui tema. Ja niipalju kui mulle kaugelt vaadates tundub, siis soovib hr. Ossinovski oma tööd teha nii hästi kui ta iganes suudab.

Aga kas tõesti meie taust meid kuidagi ei mõjuta? See, kust me pärit oleme, kelle pojad ja tütred me oleme, see kindlasti paratamatult mõjutab meid. Mina elan praegu Hiiumaal. Ja tahan siin oma tööd teha nii hästi kui oskan ja suudan. Aga ma olen päritolult Tartust, oma isa poeg. Ja teinegi kord avastan isegi üllatusega, kui palju mind seesama päritolu on mõjutanud. Ja mul tuleb ikka veel – kuigi olen Hiiumal olnud juba kümme aastat – õppida, kuidas saarel elu käib. Ja vahel teen ikka vigu, kui emotsiooni laineharjal midagi ütlen.

Mõnda aega tagasi oli tuline arutelu Kooseluseaduse teemal. See, mis siis toimus, võiks meil veel värskelt meeles olla. Ning nii mõnigi poliitik võiks meelde tuletada, milliseid sõnu ta kasutas SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks esindajate ja pooldajate kohta. Kui suurt osa eesti rahvast otseselt sildistati ja halvustati. Täiesti sõltumata rahvusest.

Praegu nõutakse häälekalt Ligi tagasiastumist või -kutsumist. Ei tea, kas äkki peaks ka suur osa parlamendiliikmeist tagasi astuma? Sest solvavad sõnad nõuavad ju poliitilise vastutuse võtmist…

Seepärast, hääd rahvaesindajad ja valitsejad – rohkem andestust, palun. Sest kui uskuda Euroopat, on meie riigi rahanduspoliitika ju väga hea. Ning kui uskuda meediat, siis hariduspoliitika seni nii hästi õnnestunud ei ole.

See oli vist üleeilses AK’s, kust mulle jäi kõrvu üks lause. Ansip olevat öelnud, et “Kui uurimine selgitab välja tõe, siis teeb reformierakond sellest kindlasti omad järeldused”. See oli öeldud kommentaarina Silver Meikari sõnavõtu kohta, kus püüti üles kutsuda reformierakonna poliitikuid tegema selgeid otsuseid: avalikustama erakonna rahastamise asjaolud, mis ei ole olnud korrektsed ning ütlema sellistest asjadest selgelt lahti. Siinne lause ei ole tsitaat, vaid lihtsalt mälu järgi edasi antud mõte. Mind hämmastas, et reformierakond ise ei võta ilmselt midagi ette, et tõde välja selgitada. Vähemalt selline mulje mul sellest lausest jäi. Selge see, et kui uurimine tõe esile toob – KUI toob – tuleb teha sellest järeldused. Kas aga tõesti Reformierakonda ennast üldse ei huvita, kuidas lood tegelikult on? Kas nad tõesti ei taha ise üldse pingutada selle nimel, et tõde ruttu selguks? Isegi kui erakonna juhtidel oleks õigus ja Meikar valetab – mida on küll senise asjade käigu juures väga raske uskuda – siis oleks väga oluline, et erakond ise teeks kõik, et KOGU tõde esile tuleks. Jah, kindlasti on normaalne, kui uurijad teevad oma tööd ja selgitavad välja, kes siis ikkagi mida tegi. Kui rahastamisega on kõik korras, siis seda enam peaks Reformierakond lausa kutsuma uurijaid kõiki oma andmeid vaatama – nii pangaväljavõtteid kui kõike muud, mis rahastamisega seotud on. Nii nagu mitmed on arvanud, näitab kahjuks praegune asjade käik, et ei selle ega ühegi teise erakonna juhid ei rutta kuskile. Pigem öeldakse lihtsalt: “Meie oleme tublid ja ausad, meie jätkame nagu seni.” Nagu vanasõna ütleb: “Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi.”

Kuhu see karavan läheb? Riigikogu arutas tükk aega tõsimeeli Riigikogus olevatele parteidele lisaraha andmise võimalust maailmavaate sihtasutuste loomise kaudu. Kindlasti pole minu väljend praegu poliitiliselt korrektne, kuid sellisena – lisaraha tekitamisena omadele – paistab see suurele osale eesti elanikest. Jah, ikka nagu tavaliselt: ainult need parteid saavad, kes on riigikogus. Teised vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Kangesti tundub see sedamoodi, et jälle tahetakse oma elu paremaks teha ning senist positsiooni veelgi kindlustada. Muu nagu väga ei huvita. Mis puudutab parteide rahastamist, siis julge mõtte ütles välja Indrek Tarand: lõpetada üldse erakondade rahastamine riigieelarvest. Aga eks sellelaadseid väljaütlemisi on teistelki: Eugen Veges, Külliki Kübarsepp, Anu Toots.

Ma ei oska öelda, milline oleks parim meetod erakondade rahastamiseks. Mõnes mõttes on ju õigus, et erakond on MTÜ nagu iga teinegi MTÜ ja võiks seetõttu olla samadel alustel ka rahastatud. Ehk siis – iga partei vaadaku ise, kuidas ta toime tuleb. Teisalt, kui parteid on ju meil võimu juures, siis on nii mõnelgi firmal (või firmajuhil) kiusatus olla võimulolevale parteile helde annetaja, et poliitilised otsused soodsad tuleks. Ei, see ei ole ju otse seaduste ostmine – kuid kui mõni suurfirma (omanik) on ikka valitsuspartei(de)le heldelt raha kinkinud, siis tekib tahes-tahtmata inimlik võlatunne – midagi peaks ju heldele annetajale tagasi andma. Hea artikli on selle kohta kirjutanud juba nimetatud Anu Toots. Keegi on kusagil väljendanud, et äraostmatuid inimesi ei ole – küsimus on lihtsalt summa suuruses.

Niisiis, kuidas saavutada, et meie riiki juhiksid ausad, äraostmatud ja tõeliselt riigimehelikult mõtlevad inimesed? See ei olegi ju küsimus partelisest kuuluvusest, sest kindlasti on häid poliitikuid igas parteis – niisamuti kui igas parteis on ka neid, kes vaid (oma)kasu peal väljas. Kardan, et ega siin head vastust polegi: meid juhivad samasugused inimesed nagu me ise oleme. Me võime ju rahastamise süsteemi muuta kuidas iganes – aga inimesed jäävad inimesteks ja kiusatused kiusatusteks. Seepärast ongi kristlasena minu joaks oluline palvetada meie juhtide eest – et nad ei langeks kiusatuse ohvriks. Riskid on neil ju suured ja olukorrad keerulised. Ja eelkõige vaadata, et ma ise ei langeks ega oleks ka kellelegi teisele kiusatuseks. Hoia, Jumal, Eestit.

Eile oli jälle AK’s mõte, mis mulle natuke arusaamatuks jääb. Umbes et laste füüsiline karistamine olevat igal juhul vägivald laste kallal. Ja et selle suhtes peaks ikka täielik nulltolerants olema – lihtsalt ei tohi füüsiliselt karistada ja kõik. Seda kinnitavad otsekui ühest suust paljud, sealhulgas õiguskantsler ja lasteombudsman Indrek Teder. Ma usun, et me kõik oleme näinud ülekäte läinud lapsi, kellele miski ei mõju. Küllap on paljudele tuttav karikatuur, kus lapsevanemad pärivad õpetajalt aru oma võsukese halbade hinnete kohta (ja see võsuke ise kuulab seda naerul näo ja kummis rinnaga pealt). Vanasti pidi ikka võsuke ise halbades hinnetes süüdi olema ja neid selgitama, nüüd  aga on lapse laiskuses süüdi õpetaja… AK rääkis sealjuures veel uuringust, mis justkui näitab, kui halb on meil laste olukord (koolikiusamine, ebaõiglased hindamised jms). OK, nõustun ses osas, et VÄGIVALDA laste suhtes ei tohiks kasutada. Tegelikult ei tohiks vägivalda üldse kasutada, ükskõik kelle suhtes. Ainult – kas igasugune füüsiline (või ka mittefüüsiline) karistamine on kohe vägivald? Vanarahvas on ikka arvanud, et “Liha ei kõlba soolata ja lats ilma vitsata” ja “Vili ei kasva vihmata, lats ei ilma vitsata”. Ja samuti et “Sõna om valusamb kui vits”. Lausa sellinegi sõna on, et “Mida armsam laps, seda kibedam vits”. Jah, loomulikult, vanasõna ütleb ka seda, et “Lahke sõna aitab rohkemb kui vits” ning et “Hea laps kasvab vitsata”. Kindlasti on see parem, kui lapsele saab asjad selgeks teha rääkides: selgitades ja veendes. Paraku on senine ajalugu näidanud, et alati ei saa asjad selgeks rääkides, ikka on aeg-ajalt üks kerge vits efektiivsem kui mitu tundi veenmist. Lapsed taipavad üsna ruttu, et neil on õigust ülearugi – ja siis, kui sellised lapsed suureks kasvavad, on väikestest probleemidest saanud suured probleemid. Leian, et laste kavatamist ei saa üheselt seadustega paika panna, kusagile peab jätma vanematele otsustusruumi, mis täpselt tema lapsele õigeks kasvatuseks vaja on. Mõistlik, armastusega vits ei ole vägivald. Aga vihaga öeldud sõna võib olla oluliselt hullem vägivald kui vits. Jätkem ometi mõnedki asjad seadustesse raiumata ja uskugem: enamus inimesi pole üldse rumalad, nad oskavad oma lapsi kasvatada just nii, nagu see kohane on.

Vaatasin täna AK’d. Priit Toobal rääkis oma võimalikust tagasiastumisest. Aga et teeb seda vaid siis, kui ka mõned teised – Kristen Michal ja Ken-Marti Vaher – samuti tagasi astuvad. Elu on ikka huvitav siin Eestimaal. Põhimõtteliselt ju võib seda mõista nii: “Olen küll valesti teinud. Aga tunnistan seda vaid siis, kui teised ka tunnistavad”. Pean siinkohal kinnitama, et mina ei tea, kes mida tegelikult teinud või tegemata jätnud on. Kui aga keegi tõesti on seadust rikkunud ja seda rikkumist varjanud, siis minu meelest pole vahet, kas teised ka seda iseenda kohta tunnistavad või mitte. Kui Toobal tõesti on seadust rikkunud, siis aus ja eetiline oleks sel juhul ise algust teha ja tagasi astuda, sõltumata sellest, mida teised teevad. Kui poliitiku ausus ei sõltu enam temast endast, vaid teistest inimestest või muudest välistest asjaoludest, siis ei saa sellist poliitikut ju kunagi usaldada. Tundub, et üsnagi arvestatav hulk meie valitud saadikuid ja muid poliitilisi tegelasi käituvad täpselt samal viisil. Aga eks tean omadest kogemustest, et enese puhastamine ongi kõige raskem – palju kergem on teiste pindudega tegelda…