See oli vist üleeilses AK’s, kust mulle jäi kõrvu üks lause. Ansip olevat öelnud, et “Kui uurimine selgitab välja tõe, siis teeb reformierakond sellest kindlasti omad järeldused”. See oli öeldud kommentaarina Silver Meikari sõnavõtu kohta, kus püüti üles kutsuda reformierakonna poliitikuid tegema selgeid otsuseid: avalikustama erakonna rahastamise asjaolud, mis ei ole olnud korrektsed ning ütlema sellistest asjadest selgelt lahti. Siinne lause ei ole tsitaat, vaid lihtsalt mälu järgi edasi antud mõte. Mind hämmastas, et reformierakond ise ei võta ilmselt midagi ette, et tõde välja selgitada. Vähemalt selline mulje mul sellest lausest jäi. Selge see, et kui uurimine tõe esile toob – KUI toob – tuleb teha sellest järeldused. Kas aga tõesti Reformierakonda ennast üldse ei huvita, kuidas lood tegelikult on? Kas nad tõesti ei taha ise üldse pingutada selle nimel, et tõde ruttu selguks? Isegi kui erakonna juhtidel oleks õigus ja Meikar valetab – mida on küll senise asjade käigu juures väga raske uskuda – siis oleks väga oluline, et erakond ise teeks kõik, et KOGU tõde esile tuleks. Jah, kindlasti on normaalne, kui uurijad teevad oma tööd ja selgitavad välja, kes siis ikkagi mida tegi. Kui rahastamisega on kõik korras, siis seda enam peaks Reformierakond lausa kutsuma uurijaid kõiki oma andmeid vaatama – nii pangaväljavõtteid kui kõike muud, mis rahastamisega seotud on. Nii nagu mitmed on arvanud, näitab kahjuks praegune asjade käik, et ei selle ega ühegi teise erakonna juhid ei rutta kuskile. Pigem öeldakse lihtsalt: “Meie oleme tublid ja ausad, meie jätkame nagu seni.” Nagu vanasõna ütleb: “Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi.”
Kuhu see karavan läheb? Riigikogu arutas tükk aega tõsimeeli Riigikogus olevatele parteidele lisaraha andmise võimalust maailmavaate sihtasutuste loomise kaudu. Kindlasti pole minu väljend praegu poliitiliselt korrektne, kuid sellisena – lisaraha tekitamisena omadele – paistab see suurele osale eesti elanikest. Jah, ikka nagu tavaliselt: ainult need parteid saavad, kes on riigikogus. Teised vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Kangesti tundub see sedamoodi, et jälle tahetakse oma elu paremaks teha ning senist positsiooni veelgi kindlustada. Muu nagu väga ei huvita. Mis puudutab parteide rahastamist, siis julge mõtte ütles välja Indrek Tarand: lõpetada üldse erakondade rahastamine riigieelarvest. Aga eks sellelaadseid väljaütlemisi on teistelki: Eugen Veges, Külliki Kübarsepp, Anu Toots.
Ma ei oska öelda, milline oleks parim meetod erakondade rahastamiseks. Mõnes mõttes on ju õigus, et erakond on MTÜ nagu iga teinegi MTÜ ja võiks seetõttu olla samadel alustel ka rahastatud. Ehk siis – iga partei vaadaku ise, kuidas ta toime tuleb. Teisalt, kui parteid on ju meil võimu juures, siis on nii mõnelgi firmal (või firmajuhil) kiusatus olla võimulolevale parteile helde annetaja, et poliitilised otsused soodsad tuleks. Ei, see ei ole ju otse seaduste ostmine – kuid kui mõni suurfirma (omanik) on ikka valitsuspartei(de)le heldelt raha kinkinud, siis tekib tahes-tahtmata inimlik võlatunne – midagi peaks ju heldele annetajale tagasi andma. Hea artikli on selle kohta kirjutanud juba nimetatud Anu Toots. Keegi on kusagil väljendanud, et äraostmatuid inimesi ei ole – küsimus on lihtsalt summa suuruses.
Niisiis, kuidas saavutada, et meie riiki juhiksid ausad, äraostmatud ja tõeliselt riigimehelikult mõtlevad inimesed? See ei olegi ju küsimus partelisest kuuluvusest, sest kindlasti on häid poliitikuid igas parteis – niisamuti kui igas parteis on ka neid, kes vaid (oma)kasu peal väljas. Kardan, et ega siin head vastust polegi: meid juhivad samasugused inimesed nagu me ise oleme. Me võime ju rahastamise süsteemi muuta kuidas iganes – aga inimesed jäävad inimesteks ja kiusatused kiusatusteks. Seepärast ongi kristlasena minu joaks oluline palvetada meie juhtide eest – et nad ei langeks kiusatuse ohvriks. Riskid on neil ju suured ja olukorrad keerulised. Ja eelkõige vaadata, et ma ise ei langeks ega oleks ka kellelegi teisele kiusatuseks. Hoia, Jumal, Eestit.