Archive for juuni 2012

Reformierakonna üldkogu ja tõde

See oli vist üleeilses AK’s, kust mulle jäi kõrvu üks lause. Ansip olevat öelnud, et “Kui uurimine selgitab välja tõe, siis teeb reformierakond sellest kindlasti omad järeldused”. See oli öeldud kommentaarina Silver Meikari sõnavõtu kohta, kus püüti üles kutsuda reformierakonna poliitikuid tegema selgeid otsuseid: avalikustama erakonna rahastamise asjaolud, mis ei ole olnud korrektsed ning ütlema sellistest asjadest selgelt lahti. Siinne lause ei ole tsitaat, vaid lihtsalt mälu järgi edasi antud mõte. Mind hämmastas, et reformierakond ise ei võta ilmselt midagi ette, et tõde välja selgitada. Vähemalt selline mulje mul sellest lausest jäi. Selge see, et kui uurimine tõe esile toob – KUI toob – tuleb teha sellest järeldused. Kas aga tõesti Reformierakonda ennast üldse ei huvita, kuidas lood tegelikult on? Kas nad tõesti ei taha ise üldse pingutada selle nimel, et tõde ruttu selguks? Isegi kui erakonna juhtidel oleks õigus ja Meikar valetab – mida on küll senise asjade käigu juures väga raske uskuda – siis oleks väga oluline, et erakond ise teeks kõik, et KOGU tõde esile tuleks. Jah, kindlasti on normaalne, kui uurijad teevad oma tööd ja selgitavad välja, kes siis ikkagi mida tegi. Kui rahastamisega on kõik korras, siis seda enam peaks Reformierakond lausa kutsuma uurijaid kõiki oma andmeid vaatama – nii pangaväljavõtteid kui kõike muud, mis rahastamisega seotud on. Nii nagu mitmed on arvanud, näitab kahjuks praegune asjade käik, et ei selle ega ühegi teise erakonna juhid ei rutta kuskile. Pigem öeldakse lihtsalt: “Meie oleme tublid ja ausad, meie jätkame nagu seni.” Nagu vanasõna ütleb: “Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi.”

Kuhu see karavan läheb? Riigikogu arutas tükk aega tõsimeeli Riigikogus olevatele parteidele lisaraha andmise võimalust maailmavaate sihtasutuste loomise kaudu. Kindlasti pole minu väljend praegu poliitiliselt korrektne, kuid sellisena – lisaraha tekitamisena omadele – paistab see suurele osale eesti elanikest. Jah, ikka nagu tavaliselt: ainult need parteid saavad, kes on riigikogus. Teised vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Kangesti tundub see sedamoodi, et jälle tahetakse oma elu paremaks teha ning senist positsiooni veelgi kindlustada. Muu nagu väga ei huvita. Mis puudutab parteide rahastamist, siis julge mõtte ütles välja Indrek Tarand: lõpetada üldse erakondade rahastamine riigieelarvest. Aga eks sellelaadseid väljaütlemisi on teistelki: Eugen Veges, Külliki Kübarsepp, Anu Toots.

Ma ei oska öelda, milline oleks parim meetod erakondade rahastamiseks. Mõnes mõttes on ju õigus, et erakond on MTÜ nagu iga teinegi MTÜ ja võiks seetõttu olla samadel alustel ka rahastatud. Ehk siis – iga partei vaadaku ise, kuidas ta toime tuleb. Teisalt, kui parteid on ju meil võimu juures, siis on nii mõnelgi firmal (või firmajuhil) kiusatus olla võimulolevale parteile helde annetaja, et poliitilised otsused soodsad tuleks. Ei, see ei ole ju otse seaduste ostmine – kuid kui mõni suurfirma (omanik) on ikka valitsuspartei(de)le heldelt raha kinkinud, siis tekib tahes-tahtmata inimlik võlatunne – midagi peaks ju heldele annetajale tagasi andma. Hea artikli on selle kohta kirjutanud juba nimetatud Anu Toots. Keegi on kusagil väljendanud, et äraostmatuid inimesi ei ole – küsimus on lihtsalt summa suuruses.

Niisiis, kuidas saavutada, et meie riiki juhiksid ausad, äraostmatud ja tõeliselt riigimehelikult mõtlevad inimesed? See ei olegi ju küsimus partelisest kuuluvusest, sest kindlasti on häid poliitikuid igas parteis – niisamuti kui igas parteis on ka neid, kes vaid (oma)kasu peal väljas. Kardan, et ega siin head vastust polegi: meid juhivad samasugused inimesed nagu me ise oleme. Me võime ju rahastamise süsteemi muuta kuidas iganes – aga inimesed jäävad inimesteks ja kiusatused kiusatusteks. Seepärast ongi kristlasena minu joaks oluline palvetada meie juhtide eest – et nad ei langeks kiusatuse ohvriks. Riskid on neil ju suured ja olukorrad keerulised. Ja eelkõige vaadata, et ma ise ei langeks ega oleks ka kellelegi teisele kiusatuseks. Hoia, Jumal, Eestit.

Facebook’i fenomen

Ikka ja jälle kirjutab keegi midagi Facebook’ist. Kes ennustab suurt tulevikku, kes kiiremat või aeglasemat kadu. Tänane Aäripäev vahendab Ironfire Capitali asutaja ja analüütiku Eric Jacksoni arvamust, et vähem kui 10 aastaga on Facebook kui mitte kadunud, siis muutunud marginaalseks ettevõtmiseks. Nojah…

Facebook on üks fenomen küll. Alguse saanud tudengite ajaviitetegevusest, on see aja jooksul kasvanud suureks ettevõtmiseks. Tänaseks haldab kogu seda keskkonda eraõiguslik äriühing Facebook, Inc. Ja need, kes selle kunagi käima lükkasid, on rikkaks saanud. Tõenäoliselt siis, kui asjaga Harvardis algust tehti, ei arvanud tegijad ise ka, et Facemash’ist midagi taolist tuleb. Kuum või mitte…

Tänaseks on sellel suhtlusportaalil üle 900 miljoni aktiivse kasutaja (ilmselt on see küll kontode arv, tegelikke erinevaid isikuid võib siiski vähem olla), järelikult on ilmselt piisavalt kuum. Jah, õnneks ei ole see keskkond lihtsalt “Hot or not” värk. Kui Facebook oleks lihtsalt kellegi hindamise teed läinud, siis ilmselt pole sellest iial nii suure kasutajate arvuga keskkonda saanud. Inimesed kirjutavad siia igasuguseid asju: kus nad käisid, mida tegid, mida mõtlesid jne. Mis mind veidi murelikuks teeb, on tõsiasi, et Facebook on otsustanud kogutud info rahaks teha – küsimata, kas see kasutajatele ka meeldib. Hm, ja mulle ei maksa ka keegi dividende selle info pealt, mis mina Facebook’i pannud olen 🙁 Ilmselt küll olen minagi Facebook’i kontot luues nõustunud teatud reeglitega – aga ma pole neid reegleid isegi korralikult läbi lugenud. Nii et ikka ise süüdi. Ja nüüd on mu andmed võõras serveris võõraste inimeste kontrollida võõra riigi territooriumil. Kui nende andmetega – mis ma ise olen ju sinna üles pannud – otsustatakse midagi ette võtta, siis ma ei saa sinna midagi teha. Ja mida rohkem inimesed oma andmeid Facebook’i panevad, seda rohkem on Facebook, Inc. osanikel võimalust teenida ja seda kindlam on, et Facebook ei kao, vaid hoopis kasvab. Sest väärtus on just see info, mida mina ja sina sinna paneme – mitte keskkond iseenesest.

Ma ei tea, mis Facebook’ist saab. Võib olla tekib mingi tegija, kes teeb veel parema asja. Võib olla see tegija seljatab Facebook’i, võtab need 900 miljonit kasutajat üle ja me unustame Facebook’i ning jookseme uue tegija järele. Olgu kuidas on – mina arvan, et parem on võtta aega rohkem päriselus elamiseks, postitada vähem suhtlusportaalis ja rääkida rohkem silmast silma. Ja parem, kui minu privaatset infot liiga palju võõrastes serverites ei ole: parem karta kui kahetseda, nagu vanasõna ütleb. Mine tea, kus turul nad seda infot ühel päeval müüvad…

Lapsed ja vits

Eile oli jälle AK’s mõte, mis mulle natuke arusaamatuks jääb. Umbes et laste füüsiline karistamine olevat igal juhul vägivald laste kallal. Ja et selle suhtes peaks ikka täielik nulltolerants olema – lihtsalt ei tohi füüsiliselt karistada ja kõik. Seda kinnitavad otsekui ühest suust paljud, sealhulgas õiguskantsler ja lasteombudsman Indrek Teder. Ma usun, et me kõik oleme näinud ülekäte läinud lapsi, kellele miski ei mõju. Küllap on paljudele tuttav karikatuur, kus lapsevanemad pärivad õpetajalt aru oma võsukese halbade hinnete kohta (ja see võsuke ise kuulab seda naerul näo ja kummis rinnaga pealt). Vanasti pidi ikka võsuke ise halbades hinnetes süüdi olema ja neid selgitama, nüüd  aga on lapse laiskuses süüdi õpetaja… AK rääkis sealjuures veel uuringust, mis justkui näitab, kui halb on meil laste olukord (koolikiusamine, ebaõiglased hindamised jms). OK, nõustun ses osas, et VÄGIVALDA laste suhtes ei tohiks kasutada. Tegelikult ei tohiks vägivalda üldse kasutada, ükskõik kelle suhtes. Ainult – kas igasugune füüsiline (või ka mittefüüsiline) karistamine on kohe vägivald? Vanarahvas on ikka arvanud, et “Liha ei kõlba soolata ja lats ilma vitsata” ja “Vili ei kasva vihmata, lats ei ilma vitsata”. Ja samuti et “Sõna om valusamb kui vits”. Lausa sellinegi sõna on, et “Mida armsam laps, seda kibedam vits”. Jah, loomulikult, vanasõna ütleb ka seda, et “Lahke sõna aitab rohkemb kui vits” ning et “Hea laps kasvab vitsata”. Kindlasti on see parem, kui lapsele saab asjad selgeks teha rääkides: selgitades ja veendes. Paraku on senine ajalugu näidanud, et alati ei saa asjad selgeks rääkides, ikka on aeg-ajalt üks kerge vits efektiivsem kui mitu tundi veenmist. Lapsed taipavad üsna ruttu, et neil on õigust ülearugi – ja siis, kui sellised lapsed suureks kasvavad, on väikestest probleemidest saanud suured probleemid. Leian, et laste kavatamist ei saa üheselt seadustega paika panna, kusagile peab jätma vanematele otsustusruumi, mis täpselt tema lapsele õigeks kasvatuseks vaja on. Mõistlik, armastusega vits ei ole vägivald. Aga vihaga öeldud sõna võib olla oluliselt hullem vägivald kui vits. Jätkem ometi mõnedki asjad seadustesse raiumata ja uskugem: enamus inimesi pole üldse rumalad, nad oskavad oma lapsi kasvatada just nii, nagu see kohane on.

Blogi ja Facebook’i sidumine

Paar päeva tagasi installeerisin endale uuesti blogi. Just nimelt endale – ma ei kasuta võõrast serverit blogi pidamiseks, vaid ikka enda oma. Aga kes see ikka mu nurgatagusesse blogisse sattuma peaks? Kui ma tahan, et keegi seda märkaks, tuleb blogi siduda sotsiaalvõrgustikega. Niisiis sidusin selle Facebook’iga. Nüüd peaks see, mida ma blogisse kirjutan, olema nähtav ka Facebook’is minu lehel. Võimalik, et nüüd muutub mu Facebook’i leht veidi aktiivsemaks ka. On ainult üks asi, mida ma tahan veel lisaks selgeks saada: kuidas kirjutada blogisse nii, et see EI LÄHE kohe Facebook’i?