Ikka ja jälle kirjutab keegi midagi Facebook’ist. Kes ennustab suurt tulevikku, kes kiiremat või aeglasemat kadu. Tänane Aäripäev vahendab Ironfire Capitali asutaja ja analüütiku Eric Jacksoni arvamust, et vähem kui 10 aastaga on Facebook kui mitte kadunud, siis muutunud marginaalseks ettevõtmiseks. Nojah…
Facebook on üks fenomen küll. Alguse saanud tudengite ajaviitetegevusest, on see aja jooksul kasvanud suureks ettevõtmiseks. Tänaseks haldab kogu seda keskkonda eraõiguslik äriühing Facebook, Inc. Ja need, kes selle kunagi käima lükkasid, on rikkaks saanud. Tõenäoliselt siis, kui asjaga Harvardis algust tehti, ei arvanud tegijad ise ka, et Facemash’ist midagi taolist tuleb. Kuum või mitte…
Tänaseks on sellel suhtlusportaalil üle 900 miljoni aktiivse kasutaja (ilmselt on see küll kontode arv, tegelikke erinevaid isikuid võib siiski vähem olla), järelikult on ilmselt piisavalt kuum. Jah, õnneks ei ole see keskkond lihtsalt “Hot or not” värk. Kui Facebook oleks lihtsalt kellegi hindamise teed läinud, siis ilmselt pole sellest iial nii suure kasutajate arvuga keskkonda saanud. Inimesed kirjutavad siia igasuguseid asju: kus nad käisid, mida tegid, mida mõtlesid jne. Mis mind veidi murelikuks teeb, on tõsiasi, et Facebook on otsustanud kogutud info rahaks teha – küsimata, kas see kasutajatele ka meeldib. Hm, ja mulle ei maksa ka keegi dividende selle info pealt, mis mina Facebook’i pannud olen 🙁 Ilmselt küll olen minagi Facebook’i kontot luues nõustunud teatud reeglitega – aga ma pole neid reegleid isegi korralikult läbi lugenud. Nii et ikka ise süüdi. Ja nüüd on mu andmed võõras serveris võõraste inimeste kontrollida võõra riigi territooriumil. Kui nende andmetega – mis ma ise olen ju sinna üles pannud – otsustatakse midagi ette võtta, siis ma ei saa sinna midagi teha. Ja mida rohkem inimesed oma andmeid Facebook’i panevad, seda rohkem on Facebook, Inc. osanikel võimalust teenida ja seda kindlam on, et Facebook ei kao, vaid hoopis kasvab. Sest väärtus on just see info, mida mina ja sina sinna paneme – mitte keskkond iseenesest.
Ma ei tea, mis Facebook’ist saab. Võib olla tekib mingi tegija, kes teeb veel parema asja. Võib olla see tegija seljatab Facebook’i, võtab need 900 miljonit kasutajat üle ja me unustame Facebook’i ning jookseme uue tegija järele. Olgu kuidas on – mina arvan, et parem on võtta aega rohkem päriselus elamiseks, postitada vähem suhtlusportaalis ja rääkida rohkem silmast silma. Ja parem, kui minu privaatset infot liiga palju võõrastes serverites ei ole: parem karta kui kahetseda, nagu vanasõna ütleb. Mine tea, kus turul nad seda infot ühel päeval müüvad…