Pildikataloogide võrdlus ilma laiendita

7. juuli 2022 Määratlemata No comments

Oli vaja võrrelda kahte pildikataloogi, millest ühes olid JPG faili, teises CR2 failid. Vaja oli kustutada need CR2 failid, millel ei olnud vasted JPG failide kataloogis. Failide nimed olid muidu identsed, aga faililaiendid loomulikult erinevad. Võrrelda tuligi niisiis failidel ainult nimeosa, ignoreerides laiendit.

Kataloogide võrdlemiseks ja vajalike failide kustutamiseks sai järgmine skript:

#/bin/bash
#Defineerime muutujatena vajalikud kataloogid
a=Raw-pildid/2022/20220706
b=Pildid/2022/20220706
#Siit edasi pole vaja muuta
for file in `ls $a/` ; do
ls $b/${file:0:8}*.JPG >/dev/null 2>/dev/null
if [ $? -ne 0 ] ; then
echo "fail $a/$file on, $b/${file:0:8}.JPG puudub"
#Kui tahad otsida, mitte kustutada, pane järgnevale kahele reale # ette
rm $a/$file
echo "$a/$file kustutatud"
fi
done

Selle koodi kohta ka selgitus:
1. Defineeritakse muutujad:
muutuja a on toorpiltide kataloog, kus on rohkem faile
muutuja b on jpg piltide kataloog, kus on vähem faile.
Muutujate defineerimise read ei tohi sisaldada tühikuid!

2. Võrreldakse katalooge ju kuvatakse ekraanile failid, mis jpg piltide kataloogis puuduvad.

3. Puuduvad failid kustutatakse ja antakse ka ekraanile tagasisidet, et need kustutati.

Pildiraadio kanali näitamine muu kodulehe sees

31. märts 2021 Arvuti, Internet, Kasulikud vahendid, multimeedia One comment

Seoses Hiiumaa ühiste teenistuste ülekannete korraldamisega oli taas päevakorral küsimus, kuidas saaks näidata Pildiraadio otsestriimi mõne muu kodulehe kaudu. Tükk aega ei leidnud ma õiget varianti, lõpuks aga on vajalik koos olemas.

Esiteks tahan nimetada, et Pildiraadio otsestriim – see mis tuleb lehelt http://www.pereraadio.com/pildiraadio/ – ei tule mitte Pereraadio oma serverist, vaid striimi vahendab Babahh Media OÜ. Niisiis, kui on vaja näidata Pildiraadio striimi oma kodulehe kaudu, siis tuleb tegelikult üles leida sama kood, millega Pildiraadio ka ise oma kodulehel striimi näitab. Põhimõtteliselt võiks sama kood olla kasutatav ükskõik millisel muul kodulehel.

Peale uurimist leidsin, et Pildiraadiol endal on selline koodiljupp kodulehel:

<iframe src="//s3.eu-central-1.amazonaws.com/mango.babahh.com/player/embed/v2/index.html?src=rtmp://b1.babahh.com/bb1023/stream3&lang=et&autostart=false&poster=//s3.eu-central-1.amazonaws.com/mango.babahh.com/player/embed/v2/poster.jpg" style="position: absolute; top:0; left: 73px; width: 854px; height: 100%;" frameborder="0" scrolling="no" webkitallowfullscreen="true" mozallowfullscreen="true" allowfullscreen="true" class="noTransform"></iframe>

Kui mina kopeersin sama koodi hiiumaa.kogudused.ee lehele, siis ei olnud tulemus päris see, mida ma ootasin. Selleks, et sama asi hiiumaa.kogudused.ee lehel korrektne oleks, tuli mul kasutada järgmist koodi:

<iframe src="//s3.eu-central-1.amazonaws.com/mango.babahh.com/player/embed/v2/index.html?src=rtmp://play.babahhcdn.com/bb1023/stream3&amp;lang=et&amp;autostart=true&amp;poster=//s3.eu-central-1.amazonaws.com/mango.babahh.com/player/embed/v2/poster.jpg" style="position: relative; top:0; left: 73px; width: 854px; height: 480px;" frameborder="0" scrolling="no" allowfullscreen="true"></iframe>

Nagu näha, siis vajalik oli “style” teistsugune määramine, et vaade teisel lehel korrektne oleks.

  1. rtmp allika aadress tuli teisiti määrata, b1.babahh.com asemel tuli kasutada aadressi play.babahhcdn.com – põhjus on selles, et b1.babahh.com ei luba igalt poolt striimile ligi.
  2. autostart väärtuseks panin false – sest ma ei soovinud, et videostriim kohe mängima hakkaks. Nüüd peab inimene ise striimi käivitama.
  3. Stiili määramisel – style – oli vaja asukoht määrata suhtelisena (relative), et video oleks artikli sees õiges kohas; samuti oli vaja kõrgus määrata konkreetselt pikslites, mitte aga protsendi abil.

Selle näite põhjal on loodetavasti ka teistel võimalik soovi korral Pildiraadio striimi integreerida oma kodlehele. natuke tuleb mõelda ja kursis tuleb olla HTML koodi kirjutamisega, aga midagi väga keerulist ei ole. Ilmselt see, millise koodi täpselt kusagil kodulehel kasutada saab, sõltub ka kasutatavad tehnilise lahenduse omadustest.

Audacity’st eksportimine opus vormingusse

7. okt. 2019 Arvuti, Linux, multimeedia No comments

Audiofailidel on päris palju erinevaid vorminguid. Levinuimad neist on wav ja mp3. Wav on pakkimata audioformaat, mis on failina küllaltki mahukas. Seetõttu kasutatakse veebis audio levitamiseks pakitud audioformaate. Tutuim neist on ehk mp3 audio. mp3 audio kasutab pakkimiseks Fraunhoferi poolt patenteeritud pakkimismeetodit. Kuigi mp3 on avatud vorming, siis tänu patendiga kaitstusele ei ole mp3 päris vaba kasutusega. Kuna mina pooldan avatud ja vabu standardeid, eelistan ma audovorminguna kasutada OGG või Opus vorminguid.

Audiofailide salvestamiseks kasutan ma programmi Audacity. Audacity salvestab faili projektina, mida on peale salvestust hiljem võimalik kadudeta töödelda. Töötlemine võimaldab parandada helikvaliteeti, eemaldada müra, tagantjärgi võimendada liiga vaikseid helilõike jne. Kui helifail on töödeldud, siis tuleb see lõpuks projektist eksportida valmis audiofailiks.

Audacity’l on sisseehitatud variandid erineva kvaliteediga ja erinevatesse vormingutesse eksportimiseks. Ühte juhist eksportimise kohta koos ekraanipiltidega saab näha siit: https://www.wikihow.com/Export-Audio-in-Audacity. Sealses juhises on pildil 4 näha rippmenüüst avanevad valikud erinevatesse vormingutesse eksportimiseks.

Minul tekkis aga huvi eksportida helifail OPUS vormingusse, mille jaoks Audacity’l sissehitatud varianti ei ole. Sellisel juhul tuleb helifail ekportida kasutades valikut (external program). Sisusliselt tähendab see, et Audacity ise ei teegi eksporti, vaid ekspordi teeb väline rakendus. Wikihow veebilehe juhises on ekraanipilt tehtud Windows arvutiga. Mina kasutan Linux’it ning minu arvuti korral on sama ekraanivaade veidi teistsugune:

Audacity rakenduses audiofaili eksportimise vormingu valiku aken Linux’iga arvutis

Kui selles vaates vajutada numbriga 1 märgitud valikule, siis avaneb vaheaken, kus saab täpselt määrata, millise rakendusega ja milliste omadustega audiofail eksportida tuleb:

Ekspordi määrangud välisele rakendusele

Toodud näites olen kasutanud rakendust “ffmpeg”, millele on lisatud mõningaid võtmeid ja faili nimeks olen valinud “salvestuse_nimi.opus”. Kasutatud käsk on

ffmpeg -i - -c:a libopus -b:a 128k "%f"

Selle käsu erinevate osade tähendus:

  1. ffmpeg – kasutatav käsurea rakendus, millega eksprt tegelikult tehakse
  2. -c:a – eksprdiks kasutatav koooder, antud juhul “libopus”, mis pakib faili “opus vormingusse
  3. -b:a kasutatav bitikiirus
  4. “%f” – faili nimeks panna see nimi, mis on üleval faili nime real

Kui Linux arvutis on paigaldatud ka audiovahendtite pakk opus-tools, saab välise rakendusena kasutada ka vahendit “opusenc”, mis võimaldab kodeerida opus vormingusse mugavamalt ja rohkemate võtmetega kui ffmpeg. Sel juhul on ekraanivaade midagi sellist:

Audio eksport Opus vormingusse programmiga Audacity

Katsetasin opusenc korral erinevate võtmetega eksportimist. Lõpuks kasutasin sellisel juhul välise rakenduse jaoks käsku

opusenc --bitrate 128 --title 'Jumalateenistus 6. oktoobril 2019' --artist 'Kärdla baptistikogudus' --genre Jumalateenistus --date 2019-10-06 --comment comment="Juhatab Tarmo Kähr, algussõna ja -palve Tarmo Kähr, sõnum Mihkel Ojasalu, jutlus Tarmo Kähr (1Kr 11, 23-32)" - "%f"

Siinkohal taas käsurea võtmete selgitused:

  1. –bitrate 128
    kasutatav bitikiirus. Sellest sõltub eksporditud helifail kvaliteet ja ka faili maht. Eesmärk on kasutada piisavalt kvaliteetset eksporti nii, et faili maht ei läheks veel veebi jaoks ülearu mahukaks. Mina valisin bitikiiruseks 128, mis on soovitatav bitikiirus faili säilitamiseks. Soovitused bitikiiruste kohta leiad siit: https://wiki.xiph.org/index.php?title=Opus_Recommended_Settings&mobileaction=toggle_view_desktop#Recommended_Bitrates
  2. –title
    Salvestatud helifaili pealkiri. Pealkiri ise tuleb panna ülakomade vahele, kuna see võib koosneda mitmest sõnast ja sisaldada ka erisümboleid. Seda pealkirja oskavad erinevad meediamängijad kuvada. SEE EI OLE FAILI NIMI!
  3. –artist
    Helifaili esitaja. Kuna minul oli tegu jumalateenistuse salvestusega, siis esitajaks ei ole konkreetne inimene, vaid kogudus.
  4. –genre
    Helifaili muusikaline stiil. Siin kasutatakse üldjuhul näiteks “koraal”, “klassika”, “popp”, “rokk”, “pärimusmuusika” vms. Kuna minul on jumalateenistuse salvestus, siis paningi stiili nimetuseks “Jumalateenistus”.
  5. –date
    Audiofaili salvestamise kuupäev kujul AAAA-KK-PP
  6. –comment comment=”Pikk kommentaari kirjeldus”
    Lisainfi faili kohta. Siia sisse võib kirjutada peaagu mida iganes. Jumalateenistuse salvestusel olen ma siis kirjutanud need, kes on konkreetsel teenistusel mingis osas kaasa teeninud. Kommentaar tuleb panna jutumärkide vahele, et seda käsitletaks muutmata kujul üheainsa väljana.
  7. “%f”
    Faili nimeks panna see nimi, mis on üleval faili nime real

find ja sed abil failis rea parandamine

22. veebr. 2019 Arvuti, Linux No comments

Üks mu tegevusi on kodulehtede loomine. Kasutan kodulehe loomiseks enamasti Joomla! mootorit. Soovi korral muidugi võib kliendile paigaldada ka WordPress’i või muu mootori.

Kuna ma olen rohkem tuttav Linux’i maailmaga, siis kasutan programmeerimisvahendit PHP, andmebaasiserverit MySQL (õieti MariaDB on praegu andmebaasiserveriks) ja Apache veebiserverit. See on väga levinud veebilehtede loomise tehnoloogia, mis aga tähendab ka, et igasugused pahalased püüavad selle tehnoloogia abil loodud kodulehti rikkuda. Eesmärgiks on tavaliselt ikka kas mingi pahavara levitamine või mingi halva lisafunktsionaalsuse kodulehele külge pookimine. Sageli püüavad pahalased seda teha nii, et kodulehe külastajale ei pruugi midagi kahtlast silma hakata.

Kui arvutile on paigaldatud korralik turvalahendus, siis tavaliselt küll need turvalahendused annavad teada, kui mõnel kodulehel on paha kood ja sel juhul see paha kood ei saa vaataja arvutis kurja teha.

Turvalahendusega on vaataja küll kaitstud, kuid see ei kõrvalda kodulehelt halba koodi. Sellega tuleb tegelda ikka kodulehe omanikul endal. Tänases artiklis ma natuke puudutan seda, kuidas puhastada paha koodiga nakatunud kodulehte.

Kõigepealt on vajalik, et kodulehe omanik suudaks üldse kindlaks teha, et tema kodulehel on mingi paha kood. Kuna pahalane ise sellest ju kunagi märku ei anna, peab kodulehel olema mingi vahend, mis aeg-ajalt kontrollib kodulehe mootori failid üle ja kui leitakse paha kood, siis peaks see vahend sellest omanikku teavitama. Selliseid kodulehe monitoorimise vahendeid on mitmeid: Myjoomla, Nimbusec, Webarx, Monitis jt. Need vahendid jälgivad kodulehel faile ja kui juhtub mingi intsident (mõnda faili muudetakse ja lisatakse lubamatut koodi), siis annavad need vahendid sellest teada ja paljudel juhtudel aitavad ka selle paha koodi üles leida ning eemaldada.

Kui koduleht on langenud rünnaku ohvriks ja faile on rikutud, siis oluline on KÕIK rikutud failid üles leida ja korda teha. Kui on võimalik kodulehe mootorile ligi saada käsurea vahenditga, siis siin üks juhis, kuidas Linux masinas käsurea vahenditega üles leida kahtlane kood kõigist .php failidest ja see kõrvaldada.

Esmalt tuleks avada üks kahtlast koodi sisaldav fail ja vaadata, milline lõik on see kahtlast koodi sisaldav lõik. Tavaliselt eelpool nimetatud monitoorimise vahendid näitavad selle ära – sealt saab võtta siis kahtlase koodi näidise.

Seejärel tuleb üles otsida KÕIK seda kahtlast koodi sisaldavad .php failid ning sealt see kahtlane kood eemaldada. Sageli ei tohi eemaldada KOGU faili, sest kahtlane kood on lisatud kas faili algusesse või lõppu, kuid muidu on fail vajalik ja seda ei tohi kustutada. Muidugi võib ka olla lihtsalt lisatud faile, mida mootoril endal polegi vaja – sellised failid tulebki kustutada.

Kui kahtlase koodi näidis on leitud, siis saab kasutada programme find ja sed, mille abil otsitakse esmalt kindlat tüüpi failid üles ja seejärel eemaldatakse neist kahtlane kood, kuid fail ise salvestatakse uuesti puhtana tagasi.

Käsku näidis on selline

Käsu erinevate osade selgitus:

  1. Otsi alustades /vajalik-kataloog kataloogist: find /vajalik-kataloog/.
  2. Leia kõik php failid: -name .php
  3. Leitud failidel rakenda sed käsk: -exec sed
  4. Kasuta sed käsus regulaaravaldisi ja muuda faile käigult: -ri
  5. Otsi esimesest reast: 1s
  6. Otsi stringi, mis algab rea algusest: /^
  7. Otsi stringi, mis algab selliselt: <?php $uhnluvfusk (? ja $ tulevad varjata \-märgiga)
  8. Otsi stringi, mis on suvalise pikkusega: .*
  9. Otsi stringi, mis lõpeb selliselt: eugwxkrpjv-1; \?> (? tuleb varjata \-märgiga)
  10. Asenda leitud string tühjusega //
  11. Korda seda käsku iga leitud asja peal: {} +

Selles käsus vajalik-kataloog peaks olema siis kodulehe mootori juurkataloog. Sellisel juhul käib find-programm läbi kogu kodulehe kataloogipuu. See võib teinekord sisaldada päris palju faile, näiteks 5000 – käsitsi seda läbi uurida ei jõuakski:-)

Kuna minu juhtumil oligi nii, et kahtlane kood oli alati kohe faili alguses, siis seetõttu sain ma otsida vaid esimesest reast. Alati ei pruugi see nii lihtne olla.

Alguse ja lõpu stringid võivad erineda – seda tuleb vaadata iga kord oma leitud kahtlase koodiga failidest. Samuti võib olla, et kodulehel on mitme erineva alguse või lõpuga kahtlase koodiga faile – siis tulebki seda find ja sed käsku kasutada mitu korda, iga kord erineva alguse ja lõpu stringiga.

Kui koduleht ei ole väga ära ussitanud, siis on lootust niimoodi koduleht jälle puhtaks saada. Peale seda, kui koduleht on puhastatud, on mõistlik üle kontrollida kodulehel kasutatud vahendid – äkki mõni kodulehe pluginatest/laiendustest ongi ebaturvaline? Juhul, kui see nii on, siis puhastamine kauaks ei aita – ebaturvalise lisa kaudu tuleb pahalane uuesti sisse. Ebaturvaline lisa tuleb lihtsalt maha võtta või vaadata, kas on välja antud turvaparandus. Turvaparandused tuleb alati paigaldada.

Kuna dünaamilised kodulehed on alati teatud määral ohustatud, siis tuleb kodulehe omanikul tagada, et kodulehte monitooritakse turvalisuse seisukohalt ja hoitakse korras. Kui omanik seda ise teha ei oska, siis on mõistlik palgata keegi, kes seda oskab.

CD/DVD plaadile lugude nimekirja loomine

15. nov. 2018 Kasulikud vahendid, Linux, multimeedia No comments

Üks sõber soovis, et ma teeksin talle kindla sisuga cd-plaadi. Üldiselt ei ole ju audiofailide plaadile kirjutamine eriti mingi probleem. Suurem jagu CD/DVD kirjutamise tarkvarasid oskavad üsna automaatselt luua vajalikud vormingus plaate.

Minul konkreetselt oli vaja luua tavaline CD-plaat, mida saaks mängida ükskõik millises (ka vanemat tüüpi) cd-mängijas. Algmaterjaliks olid arvutis olevad erinevat sorti – enamasti küll mp3 kodeeringus – failid.

Eesmärk oli saada CD-plaat, mis sisaldaks korrektseid lugude pealkirju ning lisaks soovisin luua ka plaadil olevate lugude nimekirja paberil, mida CD-karbile vahele panna.

Plaadi enda loomine ei olnud just keeruline. Kuna kasutan Ubuntu Linux arvutit, siis on minul välistatud kõik need programmid, millega sellist asja Windows-maailmas tehakse. Samas oli ikkagi valida mitme erineva CD-kirjutamise tarkvara vahel – ja mina polnud ammu ühtki plaati teinud ja enam suurt ei mäletanud. Päris hea artikkel erinevate CD-kirjutamise programmide kohta (inglise keeles) on aadressil http://www.techdrivein.com/2011/03/9-good-cd-and-dvd-burning-tools-for.html. See on küll küllaltki vana – aastast 2011 – kuid samad programmid on praegugi olemas ja väga head.

Üldiselt on Linux-maailmas nii, et igaüks peab ise endale selgeks tegema, milline vahend on tema jaoks parim. Mina nõustun üpris paljude arvamusega, et parim on tõesti K3B. K3B suutis ilma muid abivahendeid kasutamata kirjutamise käigus konverteerida mp3 failid tavalisele CD-le sobivateks audioradadeks, samuti oli olemas lugude sobivaks nimetamiseks mugav liides. Lisan ka ühe ekraanipildi – see võiks olla piisavalt informatiivne.

K3B ekraanivaade

Huvitavamaks läks aga siis, kui soovisin teha plaadile juurde lugude nimekirja. Ma ei tahtnud lugude pealkirju käsitsi ümber kirjutada. Soovisin leida vahendit, mis loeks lugude info plaadi enda pealt välja ja tekitaks kohe automaatselt A4 paberile väljatrükitava lugude nimekirja sobiva teksti suurusega.

Võib kohe öelda, et päris nii lihtsalt ja automaatselt asjad siiski ei käi. Vähemalt mitte Linux’i platvormil. Kohe ei leidnud tarkvara, mis oskaks lugeda kogu plaadilt vajaliku informatsiooni ja salvestada selle ilusasti tekstifailiks. Peale mõningast otsimist leidsin käsureavahendi nimega cd-info, mis luges plaadilt info välja ja väljastas selle lihtsalt terminaliekraanile. Selle vaade on järgmine:

cd-info väljund terminaliaknas

Terminalist saab teksti kopeerida – aga terminalis saab ka kasutada käsku

mis loob kohe tekstifaili, milles on olemas kogu tekst, mille cd-info väljastas. Seda tekstifaili saab juba igasuguste tavaliste tekstiredaktoritega redigeerida, et kustutada mittevajalik ja alles jätta vaid vajalik. Tekstist ülearuse kustutamine on oluliselt lihtsam ja kiirem tegevus, kui käsitsi kõigi laulude nimede kirjutamine.

Otsides head vahendit, mis looks CD-plaadi karbi sisse pandavat õiges suuruses ja tavaliselt paberilt välja lõigatavat etiketti, jäin lõpuks pidama LibreOffice Writeri siltide loomise abilise juurde. On olemas spetsiaalseid CD-etikettide loomise vahendeid (näiteks gLabels), kuid need sageli eeldavad, et ka prinditakse spetsiaalsele paberile või valmis kleepsupaberile. Mina aga tahtsin saada väga lihtsat ruudukujulist etiketti, millel oleks peal servajooned, et oleks lihtne pärast tavaliselt A4 paberilt välja lõigata. Selleks sobiski kõige paremini LibreOffice sildilooja. Alusta tuleb uue dokumendi loomist menüüde Fail → Uus → Sildid abil ja seejärel avaneb dialoogiaken, kust saab valida standardi, millist silti/etiketti just soovitakse luua. LibreOfficega on kaasas terve hulk erinevate tootjate poolt etiketistandardite põhju, kus on juba eeldefineeritud kõik vajalikud mõõdud. Järgmised kaks ekraanipilti näitavad seda, kuidas valida sobivat etiketti.

Uue etiketi loomine

Seejärel avaneb dialoogiaken, kust saab valita erinevate tootjate erinevaid etikettide ja siltide põhju.

LibreOffice sildid Avery A4

Kui oli valitud õige mark ja tüüp, siis tuleks vajutada “Uus dokument”, mis loob tühja dokumendi, kus on vaid raamid kastidele, kuhu sisse tuleb paigutada vajalik tekst. Need raamid on tehnilises mõttes objektid, mille omadusi saab muuta vastavalt soovidele: lisada taustavärve või panna ümber raamid; luua kas ühe-, kahe- või kolmeveeruline lugude nimekirja loend, mängida kirjaviisiga ja teksti värviga jne… Ainus, mida muuta ei tasu, on kasti enda mõõtmed ja asukoht lehel, kuna need on eeldefineeritud vastavaks CD-karbi mõõtudele ja paigutatud nii, et kindlasti kõik nähtav jääks.

Kui  vajalik tekst oli sisse toodud ja kujundatud, sai lõpptulemus järgmine:

Printimiseks valmis cd plaadi laulude leht

Tekstiredaktoris on lihtne muuta teksti suurust, paigutada pikema nimekirja korral laulud kahte veergu või teha mida just vaja, et kogu nimekiri ühele etiketile tervikuna ära mahuks. Seda lehte oli juba lihtne välja printida ja siis halli ala serva pidi õiges suuruses etiketid välja lõigata. Need sobisid täpselt cd-plaadi karbi sisse panemiseks.

Eks ta ole – kuna mul polnud pikalt vajadust sellist cd-plaadi etiketti teha, olin täiesti unustanud, kuidas see üldse käib. Nüüd sai uuesti metoodika meelde tuletatud. Kindlasti on minu viimasest plaadi tegemisest ka piisavalt palju aega möödas – selle aja jooksul on ka tehnilised vahendid muutunud. Nii tuligi sisuliselt uuesti õppida. Sel korral sai ka kirja pandud, et kui jälle vaja teha on, siis on ehk lihtsam järgi vaadata, kuidas see käib. Ja ehk on kellelgi veel sellest kasu.

PS. Linux-maailmas on tarkvara paigaldamine ise tehtud väga lihtsaks. Rohkem võtab aega uurimine, millist tarkvara just tahaks, aga installeerimiseks kasutan mina terminali-aknas käsku

Aga loomulikult on olemas ka graafiline vahend, mida viimasel ajal nimetatakse “Tarkvarakeskuseks” ja kust saab otsida tarkvara, vaadata tarkvara kirjeldust (enamasti küll inglise keeles) ja kui tundub, et see on sobiv tarkvara, siis ka kohe paigaldada. Mina vaatan tavaliselt enne veel veebist kasutajate arvamusi ja alles seejärel otsustan, kas rakendus on mulle loodetavasti sobiv või mitte.

Andmepüüdjad tegutsevad

2. veebr. 2018 Internet, IT-turvallisus No comments

Ammu pole siia midagi kirjutanud – ei suuda ma olla aktiivne blogija. Täna siiski jälle üks artiklike…

Nimelt sain taas ühe e-kirja, kus püütakse mind ära petta, et ma läheksin tõenäoliselt sellisele veebilehele, kus üritatakse minult kätte saada infot, mida ei tohiks kunagi teistele jagada.

Kiri, mille sain, oli ingliskeelne. Sisuks oli see, justkui oleks mu e-posti konto loetletud mingis rämpsposti ja petuaadresside loetelus. Et sealt loetelust välja saada, tuleks mul kinnitada, et kontroll e-posti üle on ikka minu käes. Juhul, kui ma 48 tunni jooksul ei kinnita isiklikult kirja sisse pandud lingi abil eemaldamist, loetakse mu aadress petuaadressiks ja mu e-posti konto suletakse.

Antud kiri oli kindlasti ise petukiri. Kuna e-aadress, milles oli kirjas juttu – tarmo[ät]kahr.ee – on minu isiklikus serveris ja mul on täielik kontroll ka serveri üle, siis oli 100% kindel, et mitte keegi teine ei saa seda aadressi ei kustutada ega kinni panna. Mida iganes keegi ka ei väidaks selle aadresi kohta – ta valetab, kuna vaid minul on juurdepääs kontoga seotud andmetele ja serveri omadustele.

Aga iseenesest muidugi oli petukiri väga hästi koostatud ja seepärast panen siia näidise välja – andmepüüdjad on targad ja kui ei olda tähelepanelik, siis ilmselt petetaksegi mõni inimene ära.

Esmalt siis ekraanipilt sellest kirjast, mille ma sain. Mõned piirkonnad pildidl on udustatud, mis pole praeguses kontekstis olulised. Selgitusi on natuke ka pildi peal.

Petukiri, mis saabus 2. veebruaril 2018

Lisasin siia juurde mõned numbrid, mis viitavad selgelt asjaolule, et tegu on petukirjaga.

Number 1: Saatjaks on “kahr.ee” – kohe kindlasti ei ole mina seda saatnud ja kiri ei saa tulla ka minu serverist – järelikult keegi üritab mind haneks tõmmata. On oluline aru saada, et tegelikult on petturil ääretult lihtne “Saatja” aadressiks panna ükskõik mida eesmärgiga panna inimene uskuma, et kiri on päriselt tähtis. ALATI tuleb kahtlustada, et äkki on “Saatja” aadress lihtsalt valetatud…

Number 2: Kui liigutada hiirekursor sellele kohale, kuhu palutakse vajutada ja lihtsalt hoida selle lingi kohal (AGA MITTE VAJUTADA!), siis tekib alla servale aadress (seal, kus on number 3), mis näitab seda, kuhu tegelikult suunatakse. Üldjuhul suunatakse lingi abil mingile X tundmatule aadressile. Ja kui sinna minna ja seal midagi teha, siis toimukski andmepüük.

Number 3: Tegelik veebileht, kuhu kasutajat üritatakse viia – just seal toimuks andmepüük.

Sellised e-kirjad iseenesest ei ole ohtlikud – need ei levita viirust ega tee midagi paha. Selle e-kirja avamine on iseenesest täiesti ohutu. Ohtlik on aga see, kui te hakkategi tegutsema juhiste järgi, mis kirjaga teile saadetud on. Seega tuleb e-kiri lihtsalt kustutada ja ongi korras. Ei ole mingit mõtet ka vastust saata – sellega te ainult annaks pahadele inimestele teada, et te e-aadress on olemas ja töötab ja ilmselt hakkaksite taolisi petukirju vaid rohkem saama.

Petturid on väga leidlikud. Ei ole ilmselt võimalik kõiki erinevaid meetodeid kirja panna, mida petturid inimestelt andmete väljameelitamiseks kasutavad. Aga enne kui mingied linke avada, tuleb alati kontrollida, mis link see õieti on, kuhu klikkides saadetakse.

Vaadates antud aadressi, millele selles e-kirjas oli suunatud, võib tegu olla kellegi kodulehega, millele on pahalased juba sisse murdnud. Kodulehe omanik ei pruugi ise teadagi, et tema lehe kaudu tegeldakse andmepüügiga. Koduleht võib ise teoreetiliselt töötada täiesti korrektselt. Niimoodi saavad pahalased vaikselt tegutseda, sest kui kodulehe töö pole häiritud, ei võta selle omanik ka midagi ette pahalaste peatamiseks.

Lisan veel, et tegelikult pärines mulle saadetud petukiri serverist essjaymail.dnsraw.com – niisiis tegelikult polnud midagi postmist minu serveriga ja kõik on kokku luisatud, et ma jääks uskuma valet.

Olgem siis teadlikud ja tähelepanelikud, et me valede võrku ei satuks.

Popp teema – Brexit

1. juuli 2016 Arvamus, Poliitika No comments

Kõik muudkui räägivad brexit’ist. Et mis nüüd küll saab brittidest või mis saab euroliidust. Või kuidas ja mismoodi see brexit ikka päriselt toimub.

Maailm on kahtlemata igati seotud. Ükskõik millises liidus olles või ka püüdes üksi hakkama saada ei pääse niikuinii ükski riik suhetest teiste riikidega. Ja suhteid riikide vahel reguleerivad ju ikka lepingud. Kui keegi peaks Euroopa Liidust lahkuma, siis polegi ju muud, kui vaja lepingud üle vaadata ja leida uues olukorras taas mõlemale poolele kasulikud lahendused. Muidugi tähendab see lepingute vajadust leida lahendust esilekerkivatele probleemidele.

Ega Euroopa Liit ka praegu probleemidest vaba ole. Tegelikkuses näeme üsna sageli, et iga riik püüab ikka seda teha, mis just sellele rahvale kasulikum on. Loogiline – ja ka õige. Minagi ootan, et eesti valitsus teeks seda, mis eestlastele parim on. Euroopa Liit on väga eripalgeliste ühiskondade kogum. Seda polegi arvatavasti võimalik mõistlikult hallata, kui püütakse kõiki Soomest Maltani ja Rumeeniast Portugalini täpselt samade reeglitega arvestama panna. Kuna tegelikult on inimesed selles ühenduses ikka väga erinevad, siis samad reeglid kõigile põhjustavad tegelikult pingeid ega pruugi sisuliselt olla ei õiged ega õiglased.

Isiklikult usun, et väiksemaid, ühetaolisemaid rahvusriike on tegelikult parem valitseda. Ja kui need rahvusriigid suudavad omavahel mõistlikud lepingud sõlmida ja neist ka kinni pidada, siis ongi hästi. Väga suured süsteemid muutuvad lõpuks hoomamatuks ka neid süsteem juhtima seatud inimestele. Ja siis juhtuvad asjad, mida keegi ei oota.

Nii et lõpuks pole ju hullu lahti midagi – vähemalt pole mu meelest miski hullem kui see oli ennegi. Sest jamasid jätkub nii EU sees kui väljas ning eriti segane on seis piiridel…

Nuhkvara nimega “Windows 10”

13. jaan. 2016 Arvuti, Linux, Niisama, Windows No comments

Otsisin täna, kas ma saaks panna Ubuntu 15.10 peal tööle Eesti ID-kaardi tarkvara. Teadsin, et see pole ametlikult toetatud, kuid lootsin, et ehk on keegi siiski teinud töötava lahenduse. Selle käigus ledsin veebist artikli, autoriks Arvo Mägi: http://ubuntu.pingviin.org/ubuntu1510.html

Arvo Märgi artikleid tasub lugeda, ta kirjutab lihtsalt ja hästi. Mulle aga jäi silma seal selline lõik:

Microsoft lasi välja Windows 10, mis sobib kõigile seadmetele. Microsoft võib oma convergence (continuum) idee realiseerimiseks kulutada miljardeid, mida Canonicalil kusagilt võtta ei ole. Kumb hõivab suurema turuosa? Pole kahtlust, et Microsoft, kes teeb võimast reklaamikampaaniat, kasutades igat võimalust kasutajatele Windows 10 kaela määrida, ja loodab, et kahe aasta pärast on Windows 10 kasutusel miljardil seadmel. Windows 10 lauaarvutitele valmis 29. juulil ja esimese päevaga paigaldati see 14 miljonile arvutile, hoolimata sellest, et tegemist on ajaloo suurima nuhkvaraga.

Rõhutaks siinkohal eriti hinnangut “ajaloo suurim nuhkvara”…

Ma ise olen juba pikaaegne Linux’i kasutaja. Ja mida enam ma seda kasutan, seda enam paneb mind imestama, miks on vaja üldse maksta kallist raha tarkvara eest, mis pole põrmugi parem kui tasuta alla laetav. Juba Windows 8 juhatas sisse Windows’i uuenduste tegemiseks lahenduse nimega “Microsoft Store” – mille kaudu saab tegelikult alla laadida ka Windows’i uuendusi ja samuti tasuta jagatavat tarkvara. Aga igal juhul tuleb seal Microsoft Sore’s end registreerida. See on osaliselt kindlasti Microsoft meetod kasutajate andmete kogumiseks. Just see minu andmete kogumine kommertsettevõtte poolt on asjaolu, mis mind väga häirib. Ja nüüd kirjutab Arvo Mägi, et “Windows 10 on ajaloo suurim nuhkvara” – miks ma peaksin oma isiklikku arvutisse installeerima ajaloo suurima nuhkvara? Ma pole enam kaua aega olnud Microsoft’i sõber. Püüan kõigist Microsofti toodetest üsna kaugelt ringiga ümber käia. Kui on võimalik kasutada muid lahendusi, siis ma seda ka teen. Muidugi, mis puudutab kasutaja andmete kogumist, siis ega teised kommertsettevõtted pole paremad. Kui kasutad Apple Mac OS X’i, siis samauti pead uuenduste installleerimiseks tegema endale App Store konto, kuhu Sa pead kindlasti kirja panema ka oma krediitkaardi andmed – kuigi Sa võib olla OSTA sealt kunagi midagi ei kavatsegi. Aga Apple tahab kindlasti teada oma operatsioonisüsteemi kasutajate andmeid.

Googlest ja Android’iga nutitelefonist me parem ei räägigi, nuhkimine käib täie hooga… Üks mu sõber ütles hiljuti, et kui soetad endale Android’iga telefoni, siis tegelikult võiks Google selle eest peale maksta, sest ta saab kasutajailt nii palju andmeid koguda, mida ta rõõmuga oma ettevõtte kasumi kasvatamiseks ära kasutab… Tegelikult on Android’i ostja Googlele kasulikum kui Android ostjale 🙂 Nojah, ka minul on Androidiga telefon, ikka raha eest ostetud.

Usun küll, et nii Windows 10 kui Mac OS X El Capitan on mõlemad parajad nuhkvarad: kasutaja tegevust arvutis jälgitakse ja selle kaudu suunatakse talle reklaami ja tehakse pakkumisi. Kumb nuhib kasutaja järgi rohkem, kas Microsoft või Apple, seda ei oska öelda. Küll aga on Microsofti operatsioonisüsteem haavatavam kui Apple Mac OS või Linux. Mulle jääb mõistetamatuks, miks inimesed maksavad raha kõige ebakindlama operatsioonisüsteemi eest, mis pealegi veel nende teadmata nende järgi nuhib…

Kui tahad vabaneda nuhkvarast nimega Windows 10 – vaata projekti  “küsi minult Linux’it” 🙂 Muide, Linux’it võib julgesti küsida tõepoolest ka minult. Loo, kuidas mina Linux’i kasutamiseni jõudsin, leiad siit.

Miks ma kasutan Linux’it?

13. jaan. 2016 Linux, Niisama, Windows No comments

Olen juba pikaaegne Linux’i kasutaja. Ma enam päris täpselt ei mäleta, kuidas ma Linux’i juurde sattusin. Igatahes kui alustasin arvuti kasutamist (umbes aastal 1993), siis oli meil Tartu Kõrgema Usuteadusliku Seminari raamatukogus kasutada arvuti, millel oli peal mingi DOS’i versioon ja sellel töötas selline tekstiredaktor nagu WordPerfect 5.1 for DOS. Hiljem oli seminaris juba Windows 3.11 for Workgroups. Tekstiredaktoriks kasutasime jätkuvalt WordPerfect’i, siis juba versioooni 6.0. Seminari viimasel kursusel aga soetasin endale isikliku arvuti. Sellele sai installeeritud samuti Windows 3.11 for Workgroups ja tekstiredaktor oli samuti WordPerfect 6.0. Nii Windows kui WordPerfect olid aga seminari omad, ma polnud neid ise ostnud.

Kui hakkasin paremini aru saama, millistel tingimustel tarkvaratootjate arvates keegi tohiks mingit tarkvara kasutada, leidsin, et mul pole tegelikult õigust ei Windows-i kasutamiseks ega ka WordPerfect’i kasutamiseks. Kommertstarkvara kasutamise ausaks meetodiks on see, kui Sa oled kasutusõiguse ise ostnud. Eelkõige kehtib see Windows’i enda kohta, aga sageli kehtib see ka kommertsiaalsete rakendusprogrammide kohta. Tahtsin väga saada ausaks, aga nii, et ei peaks kalli raha eest ostma operatsioonisüsteemi ja lisaks veel vajalikke programme ka. Raha kuigi palju polnud ka…

Sel ajal sattusin suhtlema sõbraga, kes juba kasutas Linux’it. Kuna Linux oli tasuta ning vaba ja Linux’i jaoks olid olemas ka vajalikud rakendused, siis otsustasingi üle minna vabale tarkvarale. Lisaks meeldis mulle vaba tarkvara maailma lähenemine asjadele. Iga liigutuse eest ei küsita rasket raha. Üsna sageli saad Sa tarkvara, mille keegi on loonud iseenda jaoks, tasuta alla laadida ja seda kasutada täpselt nii, nagu ise soovid. Samas, keegi ka ei keela Sul oma oskusi ja võimeid kasutades vaba tarkvara abil raha teenida. Küll aga kehtib põhimõte: kui Sa oled vaba tarkvara edasi arendanud ja selle edasiarendatud parema tarkvara müünud, siis sellel, kes ostab, on samasugune vabadus nagu Sul endal: ka tema võib seda edasi arendada ja siis juba ise edasi müüa. Nii ei pruugi vaba tarkvara alati tähendada tasuta tarkvara. Küll aga tähendab see, et kui Sa oled tarkvara ostnud, siis müüja ei saa enam kuidagi piirata seda, mida Sina selle tarkvaraga edasi teed. Kui soovid, võid Sa vabalt seda tarkvara lihtsalt edasi jagada.

Nii et jah, vaba tarkvara ei pruugi alati tähendada ka tasuta tarkvara, aga küllalt sageli on vaba tarkvara ka tasuta kättesaadav.

Kommertstarkvara puhul saad reeglina lihtsalt õiguse tarkvara kasutada, aga ei tohi ise tarkvara muuta ega edasi jagada või edasi müüa. Nii ongi, et kui ostad kalli raha eest tasulise tarkvara, siis tegelikult on Su õigused selle tarkvara osas palju rohkem piiratud kui vaba tarkvara puhul. Selle lähenemise tõttu olen mina tänaseks veendunud vaba tarkvara pooldaja. Soovitan kõigil, kellel mingil vältimatul põhjusel pole vaja kommertsiaalset (sageli kasutatakse ka terminit “omanduslik”) tarkvara kasutada, üle minna vabale tarkvarale. Nii saad Sa oma alles jäävat raha kulutada muudele asjadele ja keegi ei saa Sind piraatluses süüdistada.

Mis puutub minusse, siis olen valmis igale soovijale installeerima arvutisse Linux’i. Olenevalt kasutaja vajadustest võib valik olla kas Ubuntu, Kubuntu, Linux Mint, Estobuntu või mõni muu variant. Linux ise ei maksa sealjuures tõesti mitte midagi. Küll aga tuleb mul kulutada installeerimiseks ja kasutaja soovidele vastavaks häälestamiseks aega ja olen kahtlemata rõõmus, kui mulle kulutatud aeg kinni makstakse. Ja kuna Linux võib esialgu siiski harjumatu olla – kuigi tänapäeva Linux’id on vägagi kasutajasõbralikud – olen alati valmis kasutajat alguses ka aitama, et ta oma arvutiga ikka hakkama saaks. Kui vajadusteks on ainult e-posti lugemine, internetis uudiste ja multimeedia vaatamine, veidike teksti ja tabelite töötlemist – siis ei ole tegelikult mitte mingit põhjust osta endale Windows 10 ja sinna juurde veel Microsoft Office 365.

Muidugi Microsoft reklaamib igal sammul, et nende asi on parim – aga kes ei reklaamiks, kui nad selle pealt kõvasti teenivad? Kuna vaba tarkvara saabki sageli tasuta alla laadida ja keegi selle pealt suuri kasumeid ei teeni, siis seetõttu ei tehta vabale tarkvarale ka kuigi palju reklaami. Teenimatult, sest tegelikult on vaba tarkvara vägagi hea ja kõigeks, mida ühel “harju keskmisel” eestlasel vaja on, rohkem kui piisav.

Niisii, nagu pealkirjas öeldud: küsi minult Linux’it!

Leidsin toreda lingi

5. dets. 2015 Arvuti, Kasulikud vahendid, Linux, Mac, Windows No comments

Leidsin täna toreda lingi – http://pdfreaders.org/ – kus aidatakse valida oma arvutisse pdf-failide lugejat. Me oleme tavaliselt väga harjunud, et pdf-failide avamiseks peab arvutis olema Adobe Reader. Adobe on küll algne pdf-standardi väljatöötaja, kuid pdf-vorming on avatud vorming ja seetõttu on olemas ka teiste poolt valmistatud pdf-dokumentide vaatamise programme. Kusjuures osad neist programmidest töötavad isegi paremini ja kiiremini kui Adobe enda poolt loodud Adobe Reader.

Paljud ettevõtted saadavad oma klientidele arveid pdf-kujul. Sageli on selliste e-kirjade osaks ka lause umbes sellises stiilis: “Arve vaatamiseks on vajalik programm Adobe Reader, mille saate alla laadida siit”. Mina ise olen Linux’i kasutaja. Kuigi ka Linux’ile saab alla laadida Adobe Readeri, on Linux’il enamasti kohe olemas programm Evince, mis on samuti pdf-vaataja. Niisiis mina ei vaja Adobe Reader’it. Ka neil, kes kasutavad Apple arvuteid ja Mac OS X’i, on kohe arvutiga kaasas rakendus Preview, mis oskab pdf-dokumente avada. Aga soovitan teistelgi oma arvutis üle minna mõnele muule pdf-dokumentide vaatamise programmile.

Väga hea ja kiire programm Windows-arvutitele on näiteks Sumatra PDF. Seal pole küll ehk nii palju võimalusi kui teistes, kuid lihtsalt faili avamiseks ja lugemiseks väga hea ja kiire. Aga ega tavaliselt pdf-failiga midagi muud ju ei tehta ka kui vaid avatakse sisu lugemiseks ja vahel ka printimiseks.

« Older Entries