Blogisid peetakse selleks, et omi mõtteid avaldada. Kui blogi alustasin, siis uskusin, et hakkan igal nädalal midagi kirjutama. Aga näe, nüüd oli päris pikk vahe – ligi kaks kuud. Tegelikult mõtlen ma ikka vahepeal ka, lihtsalt kirja ei jõua panna… Täna siis kaks postitust.
Mis siis praegu kuum teema on?
Kahtlemata arstide streik, mis täna, 2. oktoobril 2012 on kestnud alles kaks päeva. Kaks nõudmist: normaalse töö eest normaalne palk ja kogu meditsiini selline ümberkorraldamine, et “ajude” äravool peatuks. Sest mis muud kui ajude äravool see on, kui arstid muudkui minema lähevad…
Jah, palk…
Postimees kirjutas arstide palkadest – mis vist siiski on üle eesti keskmise. Eks see keskmine on nagu ta on – kes meist keskmist saab? Ning tahks ju saada ikka üle keskmise. Ja kuigi Postimehe ülevaade sisaldas ka nende arstide sissetulekut, kes teenivad raha küll piiri taga, kui deklareerivad Eestis; ning samuti dividenditulusid – mis pole ju üldse palk – siis ometi tundub mulle, et minul oleks selle info valguses ka küllalt põhjust streikida. Sest loomulikult, arstid mujal Euroopas (vähemalt põhja pool meist) teenivad palju rahulikuma töötempo juures oluliselt rohkem. Kui keel suus – ja küllalt sageli saab mujale tööle minnes tasuta keelekursused ka – ja võimekus/pädevus piisav, siis miks peaks keegi rabama sentide eest? Ma täiesti mõistan arste (või oleks õigem öelda meditsiinitöötajaid?). Selge, et sellise äravoolu juures jääb mitteäraminejatele palju suurem koormus kui see, mille juures saaks rahulikult ja süvenedes oma tööd teha. Nii et nõustun: vaja on tõsta arstide palku (ja mitte vähe) ning muuta midagi kogu meditsiinikorralduse juures, et protsessid enam hullemaks ei läheks.
Siin on aga üks “aga”. Nagu enne mainisin, oleks minulgi küllalt põhjust streikida. Palgaprobleemid – ja seoses sellega normaalne elu (et ei peaks rabama nagu hull mitme koha peal, et sissetulek piisav oleks) – ei ole ju ainult arstide mure. Allpool (euroopa) normaalset sissetulekut elab, ma kardan, väga suur osa Eestis töötavatest inimestest: arstid, õpetajad, teadlased, bussijuhid, katlakütjad, kraavikaevajad – loetelu võiks ilmselt pikalt jätkata. Ja mitte ainult meditsiinikorraldus ei vaja põhjalikku ümbertegemist, samad mured vaatavad sisse paljudes valdkondades. Usun, et tegelikult on rahulolematuid oluliselt rohkem, mida näitab ka praegune inimeste suhtumine streiki. Need, kes toetavad ja mõistavad arste, tahaksid nagu arstidki kunagi jõuda selleni, et võiks rahuliku tempoga teha oma igapäevatööd nii, et peale tööd ei peaks enam muud tööd tegema, vaid et võiks teenitud raha eest elada: maskta ära oma maksud, süüa kõht täis ja vahetevahel ka kultuurielust osa saada või puhkuse ajal maailmas ringi vaadata. Nii et arvan jah, et väga paljud võiksid esitada samasuguseid nõudmisi nagu arstid (oleme seda ju tegelikult näinud juba) – ja kõigil oleks täielik õigus seda nõuda. Sest Eesti Vabariigiga on tegelikult midagi mäda. On vaid aja küsimus, mul siingi jamad suureks lähevad.
Kes on süüdi? Mida teha? Kus on lahendus? Usun, et näpuga ei saa näidata kellelegi – protsessid on olnud pikemad ja süüdi on kõik. Igaüks on teinud oma parima arusaamise järgi – aga tulemus on nagu on. Ja tegelikult algabki kõik sellest, et me tahame hästi elada: teha vähem – aga kindlasti väga hästi – tööd ja tegelda rohkem meelelahutusega. Aga lahendus? Usun, et kiiret lahendust pole olemas. Pikas perspektiivis ilmselt muu ei aita, kui tuleb leppida vähemaga. Arutu tarbimine tuleb lõpetada. Tuleb rahul olla sellega, mis on, mitte nõuda pidevalt rohkem. Kokkuhoiurežiimile tuleb minna mitte ainult valitsemiskuludes, vaid paljudes muudeski kuludes. Kogu Euroopas, kõigi inimeste poolt. Ärid ja firmad ei peaks püüdma oma kasumit maksimeerida, vaid peaks jääma tagasihoidlikuks (st mitte olema ahned). Rikkad (riigid) peaksid kinni maksma (või kustutama) vaeste (riikide) võlad, mitte veel kord laenama (st loobuma oma õigusest teise kasuks). Ka seda loetelu vajalikest muutustest saaks ilmselt jätkata. Ja kõike tuleks teha pikka aega. Kõlab utoopiliselt? Ongi, sest selleks on vajalik kõigi inimeste südamehoiaku muutus. Aga seda viimast – hoiaku muutust – pole näha ei valitsejates ega valitsetavates.
Minu jaoks on aga küsimus selles, kuidas on lood minuga – teisi mina muuta ei saa, isegi kui tahaks.